Leonbergeri tõu aretamise kohta on palju lugusid ja palju on segast nii vanade ülestähenduste kui ka tõlkimiste tõttu. Kuid seni on ametlikult tõu looja au antud Saksamaal Württembergis Leonbergi linnas elanud lugupeetud mehele Heinrich Essig’ile (1809 – 1889). Suure loomasõbrana ja aretajana ning ka linnelu edendajana püüdis ta luua koera, kes meenutaks lõvi linna vapil. Leonbergerite esivanemate hulka kuuluvad Bernhardiini, Newfoundlandi ja Püreneede koerad. 1846. aastal Essigi juures sündinud pesakonda loetakse selle tõu esimeseks.
Kuid kindlasti on lahtine, kas nii kiiresti on võimalik aretada sellist suursugust tõugu? Prantsuse Leonbergerite kasvatajad viitavad vanadele dokumentidele, mis osutavad leode põlvemisele hoopis vanadest Shveitsi mägede, täpsemalt Löwenberg’i karjakoertest. Need vanad molossi tüüpi koerad oma kollakaspunase kasukaga meenutavad väga tänaseid Leonbergereid. Neid koeri on mainitud ürikutes sajandeid tagasi. 17 sajandil Austria prints Metternichi õukonnas olid olnud samuti need koerad. Ja arvatakse, et hr. Essig lihtsalt tõi need koerad Shveitsist ja muutis nad populaarseks rikkama klassi inimeste seas.
Igatahes on Leonbergerite tõu levik olnud tagasilöökidega. Peale esimest maailmasõda suutsid ainult mõned fännid päästa tõu väljasuremisest, teise maailmasõja alguseks oli 321 isendit ja need vaid Saksamaal.
FCI ametlikuks tõuks tunnustati Leonberger 1946. aastal ning sellest ajast levib tõug tasapisi. Leonbergereid võib leida peaaegu kõigis Euroopa maades. Alates 1980-ndatest on levik olnud märgatav.

Leonberger on perekoer st. tänapäevastes elu-olutingimustes hea seltsiline, keda võib igale poole probleemideta kaasa võtta ning kes näitab üles erilist lastesõbralikkust. Ta ei tohi olla arg ega ka agressiivne. Leonberger kuuletub hästi ja on kergesti koolitatav. Armastab väga vett ja nagu njuufalgi on tal ujulestad ning sobib ideaalselt vetelpäästjaks. 1937-ndal aastal ilmunud G.Tehveri raamatus “Koer” öeldakse Leonberglase kohta järgmist: “Iseloomult on nad väga intelligentsed ja tähelepanelikud. Oma perenaist abistavad nad sageli töö juures, nagu pakke või turukorvi kandes jne. Nad on erksad ja hoolsad majavalvurid…”
Ta on tõeliselt heasüdamlik lõvilaka ja tumeda näoga hiiglane ning enamlevinud sõnad leodest rääkides on: tasakaalukas ja rahulik, mis ei tähenda mingil juhul, et koer on apaatne. Lastega näitab ta üles erilist kannatust ja armastust nende vastu ning loomulikult muutub ta nende ja teiste pisikeste koduloomade metsikuks kaitsjaks tõelise ohu korral. Oma peremehe vastu on see hiiglane hell ja üritab olla koguaeg ta lähedal. Leonberger ei vaja tohutut territooriumi elamiseks, kuid siiski on soovitav kasvõi väike aed, kus ta saab leida endale strateegilise koha, et diskreetselt valvata rahu. Toas võib teda näha vahekäikudes või koridoris, kus ta jahutab end külmadel põrandaplaatidel või selg vastu seina.
Leonberger võib muutuda domineerivaks, seega tee juba varakult koerale selgeks, kes on juht ning Sa leiad endale Sind jumaldava kaaslase, kes särasilmi on nõus koos Sinuga minema läbi kõige, mis elul pakkuda on!